Eesti metsad 2017 - igaühele midagi!

Metsata metsad

Pildil pole päkapikk, vaid normaalmõõdus doktorant Eliisa Pass tüüpilise raiesmiku servas, mis Keskkonnagentuuri kõnepruugis on “metsata metsamaa” ja Keskkonnaministeeriumi meelest väike. Alalt on aasta tagasi raiutud 113-aastane jänesekapsa-mustika tüüpi viljakas kuusik. Metsateatise kohaselt tehti raie 1,4 hektari suuruses eraldises, mis aga moodustab pildil olevast rohkem kui nelja hektari suurusest raiesmikust ainult ühe osa (ülejäänu on raiutud kokku kolmel erineval aastal). Kogu ühendatud lageraieala on selles kohas 14 hektari suurune.

Metsata metsad

Doktorant Maarja Poska näitab raiesmikku, mis pole lihtsalt “metsata metsamaa”, vaid lisaks ka “rabata raba”. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil oli siin Tähtvere raba serva-ala hõre puis-siirdesoo. Praegu on raba keskosast saanud ammendatud ja hüljatud turbaväli (pildil puuderiba taga aimatav lage), serva-alade puissoodest aga kuivendatud rabametsad (Va boniteet). Ajaloo uperpall seisneb selles, et metsaraie on üle tüki aja jälle tekitanud siia lagendiku. Taasmetsastumise kiirus varieerub sellistes toitainevaestes soodes paarikümnest aastast poole sajandini. Kui soos on säilinud või taastub looduslik veerežiim, võib niisugune soomännik äraraiumise järel lagedaks jäädagi – seda teadmist kasutavad soode taastajad.

Metsata metsad

Juhtivteadur Asko Lõhmus soovib ümber lükata Maaülikooli metsateadlaste etteheited, justkui ei armastaks looduskaitsjad väikesi puid. Pildil pole ökoloogide meelest siiski mingi „selguseta ala“ salumetsas (nagu ütleb metsanduslik kõnepruuk ja näitab riiklik metsaregister), vaid vana raiesmik, kuhu raiejärgsest soostumisest hoolimata on üritatud okaspuukultuuri rajada. See ala ei ole mets ökosüsteemina, sest siin domineerivad mitte puud vaid rohttaimestik, ja linnainimesele võib ehk pakkuda võimalust teeäärseks metsapeatuseks, aga mitte metsapuhkuseks. Kümne aasta eest kasvas siin 105-aastane viljakas kuusik, väheste haabade ja mändidega.

Metsata metsad

“Kus see mets siin on?” imestab doktorikraadiga loomaökoloog Ann Kraut raudteeäärset kuusehekki ja põõsastikku uurides. Imestus pole siiski päris siiras, sest sellised põhikaardil metsaks määratud ribad on tihti midagi muud. Olgugi juriidiliselt kõik korras: ka see riba on põhikaardil üle 30 m lai ja pindalaga üle 0,5 hektari. Kuna põhikaart arvestab metsa koosseisu ka metsateed ja sihid, siis annab see Eesti metsasusele isegi kõrgema hinnangu kui Keskkonnaagentuur.

Üleminekulised metsad

Kõige viljakamatel muldadel võib raiesmiku metsastumine leida tõesti aset juba tosinkonna aastaga, nii et selle 14-aastase naadi tüüpi kultuurkuusiku loevad ökoloogilises mõttes metsaks ka looduskaitsebioloogid. Doktorant Triin Kaasiku peab kõrgeimate puude otsas tegutsevate lindude vaatlemiseks lausa binokli appi võtma, ja ehkki enamik puid on veel paari-kolme meetri kõrgused, hakkab nende võrade alt rohustu taanduma. Vähem viljakates kasvukohtades võtab metsastumine kauem aega ja seepärast ei saa vähem kui 20 a möödumisel lageraiest ühtki ala automaatselt metsakoosluseks lugeda.

Üleminekulised metsad

Üleminekulised alad soodes on metsasuse hindaja jaoks paras pähkel. Nagu selgitab vanemteadur Kai Vellak, on rabapuistute esmased dominandid ikkagi turbasamblad ning männik saab seal areneda ainult sedavõrd kui turbakiht, põhjavesi ja mõlemas sisalduvad toitained lubavad. Ka põdral võib olla oma sõna öelda, nagu näha männile jäänud vanast armist. Fotol olevat kooslust põhikaart metsaks ei klassifitseeri, mullakaardi järgi on tegu raba kasvukohaga, aga metsaregistri järgi on siin madalaima boniteedi 84-aastane siirdesoomännik (juurdekasvuga 2 tm/ha aastas). Looduskaitsebioloogia töörühma analüüsis määratleti sellistele aladele sattunud proovipunktid rabametsaks või puisrabaks olenevat sellest, kas võrastiku liituvus 10 m raadiuses oli ortofoto põhjal vähemalt 30% või mitte.

Noored ja uued metsad

Magistrant Britta Kalgan näitab, kui erineva arengutee suudab inimene metsakooslusele kujundada ja sedakaudu mõjutada kogu maastikku. Pildil olevas 23-aastases lehtmetsas kasvab lisaks kasele veel neli liiki puid, kuid ala on omaaegse lageraie järel soostunud ja meenutab hetkel pigem madalsookaasikut kui raie-eelset salu-segametsa. Kuna lageraiega sarnaseid looduslikke häiringuid looduslikes salu- ja soovikumetsades peaaegu pole, siis on niisugune üheealine mets küll edukalt “looduslikult uuenenud” ja kasvatab (metsaregistri andmetel) igal aastal juurde 8 tm/ha peamiselt kasepuitu, aga struktuurilt jääb see mets veel aastakümneteks äratuntavalt inimtekkeliseks.

Noored ja uued metsad

Magistrant Leif-August Kirsil pole puitvoodeid tootva Tiksoja Puidugrupi aia taga 0,8 hektari suuruses salus seistes vähimatki kahtlust, et tegemist on metsaga. Seda hoolimata asjaolust, et firma pole oma metsa, mis tootmishooneid Tallinna maanteest eraldab, soovinud metsaregistris isegi puiduvaruna arvele võtta, rääkimata raiete planeerimisest. Ökoloog peab siiski tõdema, et tänaseks poole sajandi vanune puistu pole mitte üksnes väike ja inimmõjulises kohas, vaid kunagisele põllule või heinamaale tekkinuna puudub tal puude suurusele vaatamata loodusmetsadele omane elustiku järjepidevus. Kas sedalaadi teadmine peaks ka riiklikus metsastatistikas kajastuma, vajab arutamist.

Noored ja uued metsad

Magistrant Urmas Lanto seisab kohas, kus pool sajandit tagasi oli teeäärne pooleldi lage madalsoo ja kus Laeva valla Valmaotsa küla inimesed küllap loomi karjatasid. Traditsioonilise maakasutuse lakkamine ning kuivendamine on sellele alale nüüd kujundanud puidutootliku jänesekapsa-kõdusoometsa.

Noored ja uued metsad

Ka vana mets võib olla ökosüsteemina uus, teab teadur Liina Remm, kes tegi oma doktoritöö metsakuivenduse mõjust elustikule. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil oli siin rabaserva hõre puis-siirdesoo, kus kuivendusjärgselt kiirenes mändide kasv ja puistu tihenes tänapäevaseks 124-aastaseks kuivendatud siirdesoometsaks. Intensiivne metsakuivendus on tänapäevaks tekitanud Eestis olukorra, kus valdav osa siirdesoomännikuid ongi kuivendusjärgse tekkega. Looduslikesse siirdesoomännikutesse on kuivenemise tagajärjel ilmunud kuused ja nood metsad teisenevad kõdusoometsadeks.

Inimnäoga metsad

Neljakümneaastase naadi tüüpi kultuurkuusiku kvalifitseerumine metsaks Eestis vaevalt vaidlusi tekitab, aga sellise metsa kvaliteedi osas lahknevad metsameeste ja ökoloogide arvamused tunduvalt. Kui metsamehed ja Keskkonnaagentuur rõõmustavad tööstuse jaoks sobiva kuusepuidu kiire juurdekasvu üle (metsaregistri põhjal 13 tm/ha aastas!), siis vanemteadur Piret Lõhmus peab tõdema, et niisuguse tiheda kuusiku all pole õieti alustaimestikkugi ning metsade rohkem kui 600 samblikuliigist kasvavad seal ainult üksikud. Sama kasvukoha looduslikult tekkinud puistud on sama vanalt palju elurikkamad ning ökoloogi meelest ka lihtsalt ilusamad.

Inimnäoga metsad

Doktorant Elin Soomets pole metsameeste edule poliitikas kade: 69-aastast jänesekapsakuusikut enne metsaseaduse tänavusi muudatusi raiuda ei tohtinud, nüüd aga tohib harvester niisuguse “haige metsa” kasvõi homnepäev ära päästa. Tõsi, looduskaitsebioloogi vaatenurgast on mitte ainult metsal, vaid ka enamikul nähtavatel puudel tervisega kõik korras ja “küps” saab mets olla üldse ainult kindlas majanduslikus mõttes. Kui lasta sellel II maailmasõja aegsele raiesmikule rajatud puistul edasi areneda, siis võiksid paarikümne aastaga kogunenud lamapuit ja täies elujõus kuused saada võimaluse pakkuda enne raiet elupaika ka ohustatud metsaliikidele.

Loodusmetsad

Majandusmetsas on juhtunud väike ime: üks u. 30 m laiune riba rohkem kui 100-aastast viljakat kuusikut on veel alles! Just niisuguseid metsi otsisid RMK, keskkonnaorganisatsioonid ja teadlased tänavu salu- ja laanemetsa kaitsealadeks. Teadur Kadri Runnel kõõlub jämedatel kuusetüvedel, et vaadata, kas mõned seal paistvatest torikseente viljakehadest ei ole ohustatud liigist. Oleks ta teadnud, et metsakorraldaja mõistab selle 0,6 hektarise riba “esimeses järjekorras” lageraiesse, siis oleks ta ehk põhjalikumalt vaadanud. Ainus lootus on, et RMK on selle eraldise võimaliku vääriselupaigana enne raiet läbi vaadanud ja perspektiivituks tunnistanud. Metsakorraldajal on puidu vaatevinklist muidugi õigus: 2003. aastal hindasid taksaatorid siin elusa tüvepuidu mahuks 435 tm/ha ja juurdekasvuks 6 tm/ha aastas; 2012. aastaks olid need numbrid kahanenud näitajateni 269 tm/ha ja 2 tm/ha aastas. Milline on dünaamika süsinikuvaru, elurikkuse ja teiste keskkonnateenuste osas, seda riik ei tea ja – nii tundub Keskkonnaagentuuri sõnavõttudest – ei peagi teadma.

Loodusmetsad

Ainus mets meie pildireas, mille väärtuse kohta vist kellelgi norimist pole – ökoloogiatudeng Carolina Bergštein seisab ligi 140-aastases pohlamännikus. Tõsi, looduskaitsjad püüavad niisuguseid metsi hoida metsistele, laanekakkudele ja matkajatele, metsameeste meelest pidanuks siin aga lageraie tegema juba aastakümnete eest (arvutuslik raievanus 90 aastat). Nõnda ilmneb paradoks, et oma eluea mõttes keskealisi puid peavad metsamehed küll väärtuslikuks, aga “üleküpseks”. Looduskaitsja märkab omakorda seda, et põlismetsaga veel tegemist pole: seda näitab näiteks jämedate kõdunenud lamatüvede puudumine.